Дома

Vanamuusika igivanade lugude taustal on sageli kuulda natuke torupilli meenutava pillihäälega mängitavat meloodiat.

Ilmselt on pillimees kätte võtnud Hurdy Gurdy.


Hurdy Gurdy (eesti keeles veel: rataslüüra või ratasviiul) on esimene keelpill, millele keegi tundmatu pillimeister kusagil Lääne Euroopas, arvatavalt ligi 800-900 aastat tagasi nuputas külge klahvid ning seejuures avastas, et lühikese poogna asemel võib vastu keeli hõõrudes häält tekitada hoopis lõpmatu poognaga. Selleks lõpmatuks poognaks sobis ideaalselt ratas. 11-12 sajandil kandis pill nime organistrum ja seda sai mängida vaid kaks muusikut korraga. 13. sajandiks olid pilli mõõdud oluliselt vähenenud ja hurdy gurdy'st oli saanud soolopill.


Sellest kaugest ajast saadik on Hurdy Gurdy üle elanud kireva ajaloo. Erinevate maade pillimeistrid ja muusikud on teda täiendanud, igaüks omal moel. 14-15. sajandiks oli Hurdy Gurdy levinud üle kogu Euroopa. Kuigi erinevate maade Hurdy Gurdy’d olid välimuselt väga erineva kuju ja nimega, on need siiski põhimõtteliselt sarnased. Tänapäevaks on paljud kaasaegsed pillid läbi moderniseerumise leidnud oma tee tänapäeva klassikalisse või popmuusikasse. Hurdy Gurdy seevastu on üks neist vähestest pillidest, millel on säilinud põhiosa tema algupärast ning mis pole moevoolude kiuste oluliselt moderniseerunud. 19. sajandil kaotas hurdy gury oma populaarsuse. Laiem hurdy gurduy taasavastamine toimus alles eelmise sajandi keskel, koos etnomuusika populaarsuse tõosuga.


Oma pillid teen võimalikult traditsioonilisel viisil. Samuti soovin neis säilitada kõik need omadused ja konstruktsioonilised elemendid, sealhulgas ka pillitegija hinge, milleni on jõudnud vanad meistrid ja mida on mulle edasi rääkinud õpetaja Peeter Talve. Materjalide ja detailide valikul järgin võimalikult lähedaselt ajaloolisi eeskujusid, kasutades kättesaadavaid maale, jooniseid, fotosid ning muid materjale. Kõike mida on võimalik leida raamatukogudest,internetist ja muuseumidest. Tänapäevaste materjalide ja lahenduste kasutamine on möödapääsmatu siis, kui tulevane omanik tõesti soovib saada pillile paremat vastupidavust, kas siis õhuniiskuse või temperatuuride muutuste suhtes.


Kõik pillid on tehtud käsitööna. Õnneks ei piira ranged traditsioonid ja kindlad reeglid hurdy gurdy’de kaunistamist igale pillitegijale omasel viisil ning seejuures võtta arvesse pilli tulevase kasutaja soove. Masinate abi on kasutatud peamiselt ettevalmistavate tööde ning abivahendite ja rakiste tegemiseks.


Kuid siiski- vaatamata hurdy gurdy aukartustäratavale ja kirevale ajaloole olen kindlalt veendunud, et aega pole mõtet päris seisma panna. Seepärast on pilli tehes üsna loomulik järgi anda ka kiusatusele proovida mõnda uut ideed või lahendust. Loodan, et sellest saab kasu olema pillimängijatele ning samuti muusika kuulajatel jääb üle vaid heameelt tunda.

 

Lõpetuseks on minu jaoks on hästi oluline, et juba praegu ootab töökoja seina ääres oma järge pilli sisse minemiseks mitu siitsamast Kadrioru Lossipargist pärit vahtratüve. Kuna puidu loomulik kuivamine on aeganõudev ja looduse vastu ei saa, siis on see järg tulemas alles paljude aastate pärast.


Toomas Marga




01.detsembrist 2009 31.augustini 2010 aitas FIE-l Toomas Marga soetada puidutöökoja seadmeid Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse alustava ettevõtja stardi- ja kasvutoetuse programm.

Projekti kaasrahastas Euroopa Sotsiaalfond.